Piisab by Trofimov Lyrics
(Ma ei jaksa ennast enam kokku võtta)
(Kokku tõttab)
(Pea sees kõik see kõiksus kokku võtta)
(Mul on liiga raske kokku võtta)
Piisab
Pi-Piisab
Mulle piisaks
Pi-Piisaks
See allikas hakkas mullitama juba üle aasta aja tagasi
See hallikas, mis lõi pulbitsema, ei püsi enam vagusi
Nagu milli-mallikas võtsin voolu omaks, sõnad peale ladusin
Nüüd kannan keelega kukrust tuld ma juurde, sõnad pehmeks tagusin
Risti ületab mu vulkaani magma neid sõnavete radasid
Miski ühendab mu tsunaami lambda ja selle tulemüüri kodasid
Ütlen lühidalt, tänapäeval lüürika puudutab veel vaid osasid
Kuid neid, keda puudutan, kohtlen austuses nagu omakseid
Nüüd korjan karikakraid laantes ja vaatan vetevoolu sujuvat
Nüüd hooman sõnavara vaate ja lasen Lethel biidilaeval ujuda
Elusalt või surnult: õisi noppides endale vastust kujutan
Armastan või ei armasta: see mõte mind järjest enam uputab
Seega hala saatel sõuan kondlil, veeren biidil nagu zombi
Trumli täis lükkan tongid, lasen õhku paar laengut
Rahustades raevu, muusika tiksudes kuulen ümbritsevat vaevu
Mattund sügavale kaevu, nöör kõri ümber, mind tõmmatakse üles praegu
Piisab
Pi-Piisab
Mulle piisaks
Pi-Piisaks
Piisab
Mul piisab enda unistustest
Piisab
Piisab mõnest tunnist unest
Mul piisaks
Piisaks kasvõi austusest, sest raha ei oma rolli enam
Piisaks aususest, sest seda maailmas pole enam, ma kondan aukudes
Et leida piisad silmist neist, kes elavad veel aususes
Mulle piisaks
Piisaks iseenda aususest
Kui mu piisad
Poleks täitund õelusest
Piisaks
(Ma ei jaksa ennast enam kokku võtta)
(Vaatan peeglisse ja hakkan nutma)
(Kokku tõttab)
(Pea sees kõik see kõiksus kokku võtta)
(Mul on liiga raske kokku võtta)
Ma vaatan kuud öösel kurbuses, punasilmne peas ei lase magada
Hõbesilmse õndsuses ma olin harjund endale une tagama
Nüüd kirjutan silmad pahupidi ja vestlen oma deemoniga
Jutlen nelja egoga ja esinen neile noore John Lennonina
Ja võtan vastu energeetika kui Zeus saadab nooli Ra silma
See on esoteerika mu peas, mis paneb mõtteterad maapinda
Luues kõiksusest tühjust ja tartarosest maailma
Juues kurbust, süües hellust, maksan toidu eest hinge hinda
Rinda pugend teine pool, nutab kui Kalevile Linda
Mind toob ta empaatia embusse ja samal ajal ulatab duellikinda
Kas tõrjudes end toita vihast või ühineda nagu Yang ja Yin ka
Lõpetan vestluse oma universumis ja teen jälle lahti enda silmad
Mul paistis päike isegi öösel ja vihm oli lihtsalt kastekann
Mul pilves äike oli kire looja ja ilm oli kui soe auruvann
Nüüd seisan aknal, vaatan tähti ja meenutan minevikku
Horisont on lihtsalt liiga kirju, et vaadata tulevikku
Piisab
Mul piisab enda unistustest
Piisab
Piisab mõnest tunnist unest
Mul piisaks
Piisaks kasvõi austusest, sest raha ei oma rolli enam
Piisaks aususest, sest seda maailmas pole enam, ma kondan aukudes
Et leida piisad silmist neist, kes elavad veel aususes
Mulle piisaks
Piisaks iseenda aususest
Kui mu piisad
Poleks täitund õelusest
Piisab
Pi-Piisab
Mulle piisaks
Pi-Piisaks
(Kokku tõttab)
(Pea sees kõik see kõiksus kokku võtta)
(Mul on liiga raske kokku võtta)
Piisab
Pi-Piisab
Mulle piisaks
Pi-Piisaks
See allikas hakkas mullitama juba üle aasta aja tagasi
See hallikas, mis lõi pulbitsema, ei püsi enam vagusi
Nagu milli-mallikas võtsin voolu omaks, sõnad peale ladusin
Nüüd kannan keelega kukrust tuld ma juurde, sõnad pehmeks tagusin
Risti ületab mu vulkaani magma neid sõnavete radasid
Miski ühendab mu tsunaami lambda ja selle tulemüüri kodasid
Ütlen lühidalt, tänapäeval lüürika puudutab veel vaid osasid
Kuid neid, keda puudutan, kohtlen austuses nagu omakseid
Nüüd korjan karikakraid laantes ja vaatan vetevoolu sujuvat
Nüüd hooman sõnavara vaate ja lasen Lethel biidilaeval ujuda
Elusalt või surnult: õisi noppides endale vastust kujutan
Armastan või ei armasta: see mõte mind järjest enam uputab
Seega hala saatel sõuan kondlil, veeren biidil nagu zombi
Trumli täis lükkan tongid, lasen õhku paar laengut
Rahustades raevu, muusika tiksudes kuulen ümbritsevat vaevu
Mattund sügavale kaevu, nöör kõri ümber, mind tõmmatakse üles praegu
Piisab
Pi-Piisab
Mulle piisaks
Pi-Piisaks
Piisab
Mul piisab enda unistustest
Piisab
Piisab mõnest tunnist unest
Mul piisaks
Piisaks kasvõi austusest, sest raha ei oma rolli enam
Piisaks aususest, sest seda maailmas pole enam, ma kondan aukudes
Et leida piisad silmist neist, kes elavad veel aususes
Mulle piisaks
Piisaks iseenda aususest
Kui mu piisad
Poleks täitund õelusest
Piisaks
(Ma ei jaksa ennast enam kokku võtta)
(Vaatan peeglisse ja hakkan nutma)
(Kokku tõttab)
(Pea sees kõik see kõiksus kokku võtta)
(Mul on liiga raske kokku võtta)
Ma vaatan kuud öösel kurbuses, punasilmne peas ei lase magada
Hõbesilmse õndsuses ma olin harjund endale une tagama
Nüüd kirjutan silmad pahupidi ja vestlen oma deemoniga
Jutlen nelja egoga ja esinen neile noore John Lennonina
Ja võtan vastu energeetika kui Zeus saadab nooli Ra silma
See on esoteerika mu peas, mis paneb mõtteterad maapinda
Luues kõiksusest tühjust ja tartarosest maailma
Juues kurbust, süües hellust, maksan toidu eest hinge hinda
Rinda pugend teine pool, nutab kui Kalevile Linda
Mind toob ta empaatia embusse ja samal ajal ulatab duellikinda
Kas tõrjudes end toita vihast või ühineda nagu Yang ja Yin ka
Lõpetan vestluse oma universumis ja teen jälle lahti enda silmad
Mul paistis päike isegi öösel ja vihm oli lihtsalt kastekann
Mul pilves äike oli kire looja ja ilm oli kui soe auruvann
Nüüd seisan aknal, vaatan tähti ja meenutan minevikku
Horisont on lihtsalt liiga kirju, et vaadata tulevikku
Piisab
Mul piisab enda unistustest
Piisab
Piisab mõnest tunnist unest
Mul piisaks
Piisaks kasvõi austusest, sest raha ei oma rolli enam
Piisaks aususest, sest seda maailmas pole enam, ma kondan aukudes
Et leida piisad silmist neist, kes elavad veel aususes
Mulle piisaks
Piisaks iseenda aususest
Kui mu piisad
Poleks täitund õelusest
Piisab
Pi-Piisab
Mulle piisaks
Pi-Piisaks